Sügiseseks sööminguks sai sedakorda seatud sovjetlik söömaorgia. Kohaks pompoosselt muhe Bekkeri sadama lähedal asuv korter-palaze. Esialgu tundus Raini mõte, teha vene kööki suhteliselt lihtne, viskad aga viina külma, soetad kalamarjakest ja siis mõned pirukad ja pelmeenid ja mida sa hing veel ihkad, oleks ainult vats suurem. Heakene küll, ühte viina ihkaks veel ja veel….kui oled hommikuse ülestõusmise enda jaoks elimineerinud.
Olles ostnud vene köögi kokaraamatu ja seda edasi ja tagasi lugenud, selgus, et vene köök on üks sabata ja sarvedeta kirju lehm, kes annab õunu, lendab talveks Hiina ning paljuneb nagu lõheline. Igatahes minu tagasihoidliku püsivuse juures tuvastasin, et peale avara hinge pole venelastel midagi venepärast (vähemalt köögi osas).
Seega ei jää muud üle, kui panna aga Pravda lauale, tuua välja sorakas külma viina, Balti jaama vaksalist vinnata vana 3 kopkane kantidega teetass, istuda võidunud Marati maika väel laua taha ja ….lõpp on teada, tuba haiseb vobla ja küüslaugu järele, ning suust tulevad haisud vigastavad kõrvalistujate tundemeeli.
Aga kuna kalamehena olen ma geneetiliselt absoluutselt ebaõnnestunud siis vobla asemel pakuks klõmmi külma viina kõrvale midagi seesugust (joone olen alla tõmmanud nendele asjadele, mis natukenegi venepärased on ja hetkel tegemist esialgsete tööversiooni nimedega):
Jahe suitsujuustu suupiste basiiliku kaaviaariga (mõjutatuna Adria tegevusest);
Värskelt soolatud kurk akaatsia meega ja soolakurgi kebab safrani-mee rullis;
Bojaaride ja muidu habemike kalasupp- Kalja;
Böff a´la Tatar kooreta keedetud vutimuna kollase, aadžika ja jäise pipraviinaga;
Soe kartuli-vanilje moussee forrelimarja ja kuivatatud kartulilaastudega;
Kundjumid kreemja punevahuga ja käsitsivalmistatud siberi pelmeenid nõrutatud ürdihapukoorega;
Tatrapuder a´la Smolenski tüümiani või, kalkuni kintsulihast strogonovi ja õhulise sellerivahuga;
Seenepirukas ussuuri pärase põdraliha consommega ja kapsapirukas venepärase kanaliha consommega;
Toormeetodil tehtud laimi-vaarika pasha.