teisipäev, 14. oktoober 2008

NÄGEMUS VENE KÖÖGIST (V)


Sügiseseks sööminguks sai sedakorda seatud sovjetlik söömaorgia. Kohaks pompoosselt muhe Bekkeri sadama lähedal asuv korter-palaze. Esialgu tundus Raini mõte, teha vene kööki suhteliselt lihtne, viskad aga viina külma, soetad kalamarjakest ja siis mõned pirukad ja pelmeenid ja mida sa hing veel ihkad, oleks ainult vats suurem. Heakene küll, ühte viina ihkaks veel ja veel….kui oled hommikuse ülestõusmise enda jaoks elimineerinud.
Olles ostnud vene köögi kokaraamatu ja seda edasi ja tagasi lugenud, selgus, et vene köök on üks sabata ja sarvedeta kirju lehm, kes annab õunu, lendab talveks Hiina ning paljuneb nagu lõheline. Igatahes minu tagasihoidliku püsivuse juures tuvastasin, et peale avara hinge pole venelastel midagi venepärast (vähemalt köögi osas).
Seega ei jää muud üle, kui panna aga Pravda lauale, tuua välja sorakas külma viina, Balti jaama vaksalist vinnata vana 3 kopkane kantidega teetass, istuda võidunud Marati maika väel laua taha ja ….lõpp on teada, tuba haiseb vobla ja küüslaugu järele, ning suust tulevad haisud vigastavad kõrvalistujate tundemeeli.
Aga kuna kalamehena olen ma geneetiliselt absoluutselt ebaõnnestunud siis vobla asemel pakuks klõmmi külma viina kõrvale midagi seesugust (joone olen alla tõmmanud nendele asjadele, mis natukenegi venepärased on ja hetkel tegemist esialgsete tööversiooni nimedega):

Jahe suitsujuustu suupiste basiiliku kaaviaariga (mõjutatuna Adria tegevusest);
Värskelt soolatud kurk akaatsia meega ja soolakurgi kebab safrani-mee rullis;
Bojaaride ja muidu habemike kalasupp- Kalja;
Böff a´la Tatar kooreta keedetud vutimuna kollase, aadžika ja jäise pipraviinaga;
Soe kartuli-vanilje moussee forrelimarja ja kuivatatud kartulilaastudega;
Kundjumid kreemja punevahuga ja käsitsivalmistatud siberi pelmeenid nõrutatud ürdihapukoorega;
Tatrapuder a´la Smolenski tüümiani või, kalkuni kintsulihast strogonovi ja õhulise sellerivahuga;
Seenepirukas ussuuri pärase põdraliha consommega ja kapsapirukas venepärase kanaliha consommega;
Toormeetodil tehtud laimi-vaarika pasha.

6 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

ja ärgem unustagem kostüüme kallid külalised. parima kostüümiga osalejale auhind :)

Anonüümne ütles ...

üüüüüüüüüüüüüksi ma veeeeeeeeeeeeeeeeeel...

mel kuidas sa seda asja oma kodus vabatahtlikult teed? kas täna teeme menüüd edasi? panen samovarile sütt juurde? paar käiku puhkab jalga vist ikka veel ja ootab tegemist? mingi tainas vähemalt kerkib külmkapi lakke... dr. greenthumb tuli ka veel õhtu lõpuks läbi, sellega on phmls'e variandid minimaliseeritud...
praegu ei suuda veel adekvaatselt menüüd läbi vaadata. laseme asjal veits seedida ja siis juba koos piltidega paneme muljed kirja.

ei tea kas kõik on ikka koju jõudnud või peaks teid linna peale otsima tulema...

Mell ütles ...

iawfexNiiiiiiiiiiiiii, tõelise vene köögi kohaselt murdis viinuska koka maha:-)...aga taigen mis tahab suureks kasvada, lase maha...need pärmipoisid on igavesed väänikud ja hea sõnaga neid niisama lihtsalt ei murra.

Anonüümne ütles ...

Noh teate, mulle jäid kustumatud mälestused!!! Tänud kokale ja lahkele pererahvale.

NB!
Andke andeks, et ma kaks portsjonit magustoitu sõin, ehk keegi päris ilma ei jäänud...

NB2!
Ja seenekaste oli niiiii hea ja õnneks tuli pesus kohe välja ;)

Riin

Anonüümne ütles ...

pilte, tahan pilte näha.

Anonüümne ütles ...

No ei saa käima ennast kuidagi, aga tuleb ära kirjutada, sest muidu kaob värskus muljetest...
Teen siis kiirelt.
Sellest, et esimene käik mind väga ei erutanud sain ma aru siis, kui tuli teine käik. Võibolla oli asi selles, et polnud häid vahendeid millega seda süüa ja võibolla selles, et esimese käigu kõrvale ei olnud viina, aga võibolla pole ma lihtsalt basiilikuseemne mees. Ühesõnaga, lahedalt välja mõeldud, aga sellist särtsu minu jaoks ei olnud.
Teine käik oli hea. Supersakuska. Justkui tugevate vastuoluliste maitsete kompott, mis saavutas õigete vahekordade läbi täiusliku harmoonia... :) kui tohib ennast nii väljendada.
Kolmas. Ma olen suur böffi sõber. Mulle tundub praegu, et see oli parim böff mis ma saanud ja nõus - adzika ilma koriandrita oli parem. Lihtsalt sai vist natuke liiga palju teda sinna sisse pärast.
Neljas ehk muidu habemike supp oli maitsev. Minu jaoks mõnus uudne avastus supinduses. Aga ma pingutasin üle. Pärast supi söömist sai kõht nii täis, et kadus söögiisu ja korraks ka viina isu.
Viies käik. Tuleb tunnistada, et ma ei tundnud pudru sees vaniljet, ega tundnud selles kastmes apelsini maitset, sest kalamari seal taldrekul haaras suu täiesti enda valdusesse.
Kuues käik. Oli vist mingi suurem ajaline vahe sees või natuke rohkem viina joodud, enne kui me seda sööma hakkasime, sest mul oli kõht väga tühjaks läinud selle käigu valmimise ajaks. Ja see käik mulle väga meeldis, strogonov oli täpselt paras ja maitsekas, pudru oli kohev ning lauast lahkudes ma sõin köögis pelmeenivalmistamise kõrvale ainuisikuliselt pliidile jäänud poti pudrust tühjaks.
Seitsmes käik. Maitseelamus - fantastiline. Presentatsioon - grandioosne.
Magustoit. Maitsemeeled olid liiga rikutud, et seda adekvaatselt hinnata. Usaldan teiste kirjeldusi...
Kokkuvõtteks ütleks, et fotograafia on järjekordselt kohutav. Lohutuseks teile, et uue aasta algusest võtan fotograafiaalased kursused ja loodan teile tulevikus paremad mälestused meie koosistumistest jätta.